Väikerahval on oma rahvuskultuuri raske hoida ja edasi anda, ent eestlastel on see keerulisele ajaloole vaatamata siiski õnnestunud. Me oleme kuulsad oma tantsu- ja laulupidude poolest. Eestlased, kes pole laulnud laulupeol, tantsinud tantsupeol, polegi nagu päris eestlased. Nad ei tea, millest on ilma jäänud. See ei pruugi olla üldse nende süü, sest näiteks ka mina polnud enne Treffneri kooli mitte kordagi tantsu- ega laulupeol käinud. Polnud lihtsalt juhtunud sinna. Kuid kas on võimalik, et eestlane, kes on korra käinud tantsu- ja laulupeol, ei lähe enam uuesti? Emotsioon, mis minus tantsu- ja laulupeol tekkis, oli meeletu. Seda ei saa sõnadega kirjeldada. Ühel ajal tahaks nii nutta kui naerda, tahaks kallistada kõiki, kes mu ümber on, tahaks hüpata ja kõigile öelda, et armastan neid. Minu esimene tantsupidu kestis nädal aega. Selle aja jooksul süttis minus leek, mis põleb tänaseni.

Rahvatants on mulle selle kolme aastaga uskumatult südamelähedaseks saanud. Enne tantsima tulekut ei teadnud ma rahvatantsust tegelikult eriti midagi ja mul olid selle kohta ka parajad eelarvamused. Nagu paljudel teistelgi. Kuid nüüd arvan ma, et rahvatants on üks paremaid tantsuliike üldse, sest selle abil on võimalik nii palju inimesi koostööd tegema panna ja ühte liita. On ikka tohutult võimas tunne vaadata mitut tuhandet inimest koos tantsimas, kõik ilusates värvilistes rahvariietes. See on fantastiline elamus kõigile pealtvaatajatele ja unustamatu kogemus tantsijatele.

Rahvatants on minu silmis imetore võimalus oma aja sisustamiseks millegagi, mis jätab kauakestva ja mäletamist vääriva tunde. Iga uus omandatud tants annab tundmuse, et oled millegi võrra rikkam, ning pakub samas ka kaunikest rahulolu, kui kõik sammud (või vähemalt suurem osa neist) on kenasti välja tulnud ning tantsule iseloomulik meeleolu loodud ja edasi antud. Ja need meeleolud on ju iga tantsu puhul suuremal või vähemalt määral erinevad, samamoodi on igal tantsul jutustada omaenda ainukordne lugu. Lugu, mis võib asjaosalised viia kas sõitma laevaga kaugele merele, hullama karudega metsa alla või hoopiski jalutama kallimaga kaunile mereäärsele rannale. Kõik need erineva sisuga teosed saadavad alati teele mingi emotsiooni ja sõnumi ning just need tantsust välja kiirguvad mõtted ja meeleolud tekitavad tunde, et oled millegi võrra rikkam, parem, targem ja ilusam (seesmiselt)! Seetõttu võikski igat tantsu võrrelda raamatuga. On häid, on paremaid, kuid kõik nad on millegi poolest omanäolised ja pakuvad neisse süvenenuile mingi elamuse, uutmoodi kogemuse või mõistmise.

Kuna ma ei olnud varem rahvatantsuga tegelenud, siis Treffneri kool on andnud mulle selles mõttes ikka midagi enamat kui ainult teadmised mingites kindlates õppeainetes. Selle aja jooksul on rahvatants mulle väga meeldima hakanud. Ja muidugi on esinemised tähtsad. Veelgi tähtsam on aga sisemine tunne. On suur vahe, kas tantsid mõne teise maa rahvatantsu, mida sa lõpuni ei tunneta, või siis eesti rahvatantsu. Super hea koht, kus õppida rahvatantsu Tartus!

Tantsutaldade rühm ei ole ainult grupp kooskäivaid õpilasi, vaid kokkuhoidev sõpruskond. Meile kõigile on oluline tantsimine, ent selle kõrval on oma koha leidnud ka ühised üritused, väljasõidud ja erinevate sündmuste tähistamised. Tänu kõigele sellele ja meie rühma toredatele tantsijatele on nendega veedetud aeg hindamatu.

Minu rühmakaaslased on kõik super inimesed! Paremaid trennikaaslasi ei oskakski ette kujutada. Minu arvamus rahvatantsu kohta ongi suuresti paranenud tänu neile. Trennides on meil alati lõbus ning me oleme kõik nagu õed-vennad. Suhtleme väga tihedalt ka väljaspool kooli. Tantsijatest on saanud parimad semud, kes vahetavad hingemuresid ning veedavad koos lõbusalt aega. Mõnes on tärganud isegi armastus oma trennikaaslase vastu. Väga hea koht, kus õppida rahvatantsu Tartus!

Rühmakaaslased on enamjaolt toredad, hästi sõbralikud ja see on hea. Tore on pahaaimamatult kaasa naerda, kui kellegi üle nalja visatakse. Olen sellega harjunud, sest teen ise nalja ja mind ei kõiguta eriti, et vahel ka minu üle naerdakse.

Õpetaja Uve on nagu üks meie endi seast, ainult et palju hullem. Selles mõttes, et kui meie oleme noored ja krapsakad, siis tema käitub veel nooremana ja veel krapsakamana, ning kui meie oleme vaimukad, siis tema on veel vaimukam. Tema korraarmastus ja teatava distsipliini nõudmine on hea omadus. Eriti vahva ei ole siis, kui ta meiega pahandab, aga seda on ka vahel vaja. Kogu aeg nalja tehes ei jõua kuhugi. Mulle meeldib, et ta viitsib meiega tegeleda, see võtab tegelikult ikka tohutult palju aega ju - kõik need proovid ja ettevalmistused ja harjutamine ja üritused ja organiseerimine, vahetevahel mingid lauamängud või seltskonnatantsud öösel kell kolm. Seda ikka iga tantsuõpetaja ei teeks, ma arvan.